Sada aastat innovatsiooni – Scania pärand kaitsesektoris

1891. aastal asutati Vagnfabriks Aktiebolaget i Södertelge (Vabis), mille tehas ja töökoda valmistasid algselt raudtee-, pagasi- ja reisivaguneid ning hobuveolisi tramme. Võimalik, et 1904. aastal sõjaväe kõrgemale juhtkonnale edukalt tarnitud Vabise auto inspireeris Rootsi sõjaväe edasist huvi ning seetõttu tellis Karlskrona mereväe laevatehas 2,5-tonnise mootoriga kaubaveoki, mis tarniti 1908. aastal. See oli viies Vabise poolt iial ehitatud veok.

Sõjavägi mõistis varakult mitmikveo eeliseid transpordiülesannete täitmisel keerulisel maastikul. Seetõttu usaldas Rootsi sõjaväe juhtkond Scaniale ülesande töötada välja ja toota nelikveoline ning nelja juhitava rattaga suurtükiveduk, mida on võimalik juhtida mõlemast otsast. See sõiduk, tuntud kui T-3, oli sisuliselt ülimalt vastupidav raskeveok. See kaalus seitse tonni, sellel oli 70 hj mootor ning see oli varustatud neljakäigulise käigukastiga.

Teise maailmasõja ajal tootis Scania Rootsi armeele mitmesuguseid sõjaväesõidukeid, sealhulgas Stridsvagn m/41 kergtanke ja pikaealist soomustransportööri SKP m/42 (vt all). See ajastu oli Scaniale märgiline silmapaistva panuse osas sõjalisse logistikasse ja mobiilsusse.

Hoolimata Teise maailmasõja puhkemisest otsustas Scania-Vabise juhatus jätkata laienemisplaanidega ning kahekordistada tootmisvõimsust Södertäljes. Tsiviilsektori tellimused vähenesid, kui vaenutegevus Rootsi piiridele lähenes. Teisest küljest hakkasid sõjasektorist saabuma tellimused veokite ja eraldiseisvatele mootoritele. Ettevõte kasvas 800 töötajalt 1939. aastal 1340 töötajani 1945. aastaks. Tohutu sõjaaegne nõudlus tõhusama militaarvarustuse järele stimuleeris tugevalt tehnilist arengut.

Sõjalised tellimused jõudsid haripunkti, moodustades 84 protsenti käibest ja 98 protsenti Scania kasumist. Sellel perioodil oli ettevõte peaaegu täielikult kaitsevaldkonnale suunatud. Scania tarnis Rootsi relvajõududele veokeid ning sõjalisi eriotstarbelisi sõidukeid, sealhulgas tanke, soomustransportööre ja nelikveolisi maastikuveokeid.

1943. aastal sõlmisid Scania ja Rootsi sõjaväe juhatus lepingu 300 SKP m/42 nimelise soomustatud maastikusõiduki šassii tarnimiseks. See oli nelikveoline platvormveok maastikusõiduks, mis oli varustatud soomustatud kerega, et kaitsta sõdureid transpordi ajal.

Pikaealine SKP m/42 tõestas oma väärtust aastate jooksul korduvalt. Seda moderniseeriti mitu korda ja see jäi Rootsi kaitseväe teenistusse kuni 2000. aastate alguseni, olles teenistuses üle 60 aasta. Sõidukit kasutasid Rootsi ÜRO väed Kongo kriisi ajal (1961–1964) ning ÜRO rahuvalvejõud Küprosel 1964. aastal.

Ründesuurtüki sõidukeid toodeti aastatel 1944–1947, Stridsvagn m/41 šassiile tuginedes. Meeskond koosnes neljast liikmest. SAV jäi Rootsi armee sõjaaegse organisatsiooni osaks veel 1970. aastatel.

Pärast sõda võeti kasutusele L71 Regent, veok, mis muutus oluliseks osaks nii tsiviil- kui ka sõjalistes kasutusvaldkondades. Esimene uue põlvkonna veokite hulgas, mis vastas kasvavale nõudlusele suurema kasuliku koormusega veokite järele, selle töökindlus ja jõudlus aitasid kinnistada Scania maine raskete sõidukite turul.

Ametliku tähisega LA82, sai sõiduk sõduritelt hüüdnimeks “Sipelgaõgija” ("Anteater") tänu oma pikale kapotile. Scania tarnis Rootsi kaitseväele 440 LA82 veokit. Need 6x6 mitmikveolised veokid olid varustatud 10-liitriste turbomootoritega, mis arendasid 200–220 hj ning olid eelkõige mõeldud 10-tonniste haubitsate pukseerimiseks raskel maastikul, kandes samal ajal platvormidel kuni 5 tonnist lasti. 1980ndatel muudeti paljud nendest sõidukitest sillakandjateks ning need jäid teenistusse kuni 2000ndate alguseni.

Scania-Vabis ühines Rootsi lennundus-, kaitse- ja autotootmisettevõtte Saabiga, moodustades uue ettevõtte, Saab-Scania. Kahe ettevõtte tugev side lõi eeldused ainulaadse kompetentsi tekkeks kaitsega seotud lahenduste pakkumisel. Saab oli siis – nagu on ka täna – Rootsi õhuväele hävitajate tarnija, sealhulgas ka legendaarsete hävitajate nagu Draken ("Draakon"), Viggen ("Välk") ja tänane Gripen ("Griffin"). See ekspertiis säilis Scanias ka pärast seda, kui firma 1990. aastate keskpaigas eraldiseisvaks ettevõtteks sai, võimaldades järgnevatel aastatel mitmeid edukaid koostööprojekte koos Saabiga, sealhulgas mootorid lahingupaadile CB90 ning Saabilt pärit allveelaevadele.

Scania SBA111 ja SBAT111S, mida Rootsi kaitseväes nimetati vastavalt Terrängbil 30 ja 40, võeti kasutusele 1970. aastate keskpaigas. Need mitmikveolised veokid olid tuntud oma erakordsete maastikul sõitmise võimekuse poolest, taludes täislastiga kuni 60-protsendilisi tõuse ja 40-protsendilisi külgkaldeid.

Kui SBA111-l oli kuuesilindriline diiselmootor, siis SBAT111S oli varustatud ka turboülelaaduriga versiooniga, mis oli mõeldud raskete suurtükkide pukseerimiseks. Mõlematel mudelitel oli automaatkäigukast, mis muutis ajateenijatele nende kasutamise väga lihtsaks. Arenduses seati prioriteetideks ülihea hooldatavus, rohke tsiviilveokite standardkomponentide kasutamine, vastavalt Scania moodulsüsteemile, ning madalad hoolduskulud.

Aastate jooksul toodeti mitmeid spetsiaalseid variante, sealhulgas lumepuhastus- ja päästesõidukeid Rootsi õhuväele. SBA/SBAT111 on pärast 50 aastat endiselt teenistuses ning jääb tüüpnäiteks maastikusuutlikust sõjaväesõidukist.

Tol aastal tõi Scania turule 2-seeria (GPRT seeria), ettevõtte esimese täielikult modulaarse tootesarja. 2-seeria tõi kaasa uusi tellimusi kaitsevaldkonnas, sealhulgas mitmikveolised puksiirveokid ja lumesahad Rootsi õhuväele ning raketisuurtüki veokid Rootsi õhukaitsele. Tellimuste hulka kuulusid ka 19 T143 veokit (T tähistab kapotiga (“Torpeedo”) kabiini) Rootsi kaitseväele. Neid raskeveokeid kasutati tankide ja nende kabiinidesse majutatud meeskondade transportimiseks. Tarniti ka V8 mootoriga veokeid, millel oli tavaline R-kabiin meeskonnakabiini konfiguratsioonis. Kokku tarnis Scania 1980. aastatel kaitseotstarbel umbes 950 sõidukit.

1986. aastal sai Norrast esimene NATO riik, mis tellis Scania sõjaväeveokeid. Leping hõlmas 1600 maastikusõidukit üheksas erinevas Scania 3-seeria konfiguratsioonis; 3-seeriat ennast tutvustati hiljem, 1988. aastal. Järgnevatel aastatel järgnesid tellimused ka muudelt NATO riikidelt.

Lahingupaati 90 (CB90), mille tootja on Dockstavarvet Rootsis ja mis on osa Saab grupist, on alates avalikustamisest 1989. aastal toodetud üle 250 eksemplari. Viimane versioon, CB90 NG, on varustatud kahe Scania V8 diiselmootoriga, mis kumbki arendavad 900 hobujõudu.

CV90 on roomikjalaväe lahingusõiduk, mis töötati välja kostöös BAE Systems Hägglundsi, Rootsi relvajõudude ja oluliste alltarnijatega, nagu Scania, ning võeti teenistusse 1990. aastate keskpaigas. CV90-le on Scania V8 diiselmootor algusest peale pakkunud vajaliku jõu ja töökindluse. Viimane mudel, Mk IV, on varustatud 16-liitrise V8 mootoriga. Tänaseks on toodetud üle 1300 ühiku, sealhulgas 50, mille Rootsi on annetanud Ukrainale.

2000ndate alguses sai Scania Hollandi kaitsejõududelt murrangulise tellimuse: üle 500 mitmikveolise transpordisõiduki standardkonteinerite käitlemiseks. Tänu Scania modulaarsele süsteemile ja ulatuslikele testidele oli ettevõte ainus, kes sai Eurosatory messil Pariisis esitleda 8x8 konkslifitiga konteinerveokit, mis ei vajanud eraldi hüdraulilist lahendust. See innovatsioon pälvis tööstuse tähelepanu ja seadis uue standardi tulevastele kaitsetellimustele üle Euroopa.

Aastal 2000 sai Scaniast esimene välismaine sõidukite tarnija Prantsuse kaitseväele. Algne tarne koosnes 12 Scania T144 CA6x4 veokist, kapotiga sadulveokitest, mis olid mõeldud ehitusobjektidel kasutamiseks ja mida oli varem tarnitud Rootsi kaitseväele.

Prantsuse sõjaväele järgnesid täiendavad tarned, sealhulgas mahukad tellimused Scania 8x8 mitmikveoliste vahetuskerega veokitele (555 ühikut) ja 300 kolmeteljelist mitmikveolist paakveokit.

Scania CaRaPACE (Camion Ravitailleur Pétrolier de l’Avant à Capacité Étendue), spetsiaalne 8x6 soomustatud kütuse tsisternauto, võeti Prantsuse sõjaväes kasutusele 2013. aastal. CaRaPACE on disainitud tegutsemiseks vaenulikes keskkondades ning on kasutusel konfliktipiirkondades, tagades olulise kütuse ja logistilise toe väljakutseterohketes tingimustes. 2020. aastal tõestas selle arenenud soomus oma tõhusust, kaitstes meeskonda rünnaku ajal Malis.

Scania võitis avaliku riigihanke Hollandis – Hollandi kaitseministeeriumi algatuse, mille eesmärk oli asendada ja moderniseerida riigi ratassõidukite park. Leping, mis hõlmas esialgset tellimust 2037 sõidukile, kujunes Scania jaoks seni suurimaks üksiktellimuseks. Valikuline lisamaht omandati hiljem, tõstes kogutarne enam kui 3000 sõidukini ja alguse sai ka ainulaadne 10-aastane remondi-hoolduse hübriidleping. Seda koostööd saab pikendada veel viieks või kümneks aastaks.

Need sõidukid liituvad juba olemasoleva 555 Scania sõiduki suuruse pargiga, mis tarniti aastatel 2005 ja 2006 ning mille osas oodatakse, et need jäävad kasutusse ja Scania teenuste toel toimima kogu järgmise kümnendi vältel.

Suur osa lepingust, avalikkusele tuntud nime all "Gryphus" - viidates Scania griffiniga logole ja Hollandi lõvidega vapile - hõlmab umbes 2500 nelja teljega mitmikveolist spetsiaalveokit, millel on ainulaadne omadus: konfliktipiirkondades kasutamiseks saab neid varustada soomustatud kabiiniga. Vajadusel saab need raskekabiinid tänu nutikale vahetussüsteemile hõlpsasti standardkabiinide asemele paigaldada.

Ülejäänud sõidukid on konfigureeritud kahe- ja kolmeteljelisteks, ühtse jõuülekande ja juhi liidestega, mis vähendab kasutuselevõtul oluliselt logistilist jalajälge ning parandab kvalifitseeritud operaatorite ja hooldajate vahetatavust. Kokkuvõttes näitab see Scania modulaarse platvormi ainulaadset mitmekülgsust ja eeliseid.

Pärast mitmeaastaseid arutelusid, sealhulgas konkurentsipõhiseid välikatseid, sõlmis Taani Kaitseministeeriumi Hanke- ja Logistikaorganisatsioon 2017. aastal avaliku hanke tulemusena lepingu Scaniaga ligikaudu 800 veoki hankimises, mille tarned peaksid lõppema 2026. aastaks.

Tarne sisaldab laia vahemikku enam kui 60 erineva konfiguratsiooniga kõrgelt spetsialiseeritud sõidukit, alates tuletõrjeautodest ja militaarsetest maastikusõidukitest, kuni tsiviilkasutusega sõidukiteni, nagu kütuse tsisternautod Taani mere- ja õhuväele. Rakendamine hõlmab ka tehnilist väljaõpet ning Taani kaitseväe sisemiste töökodade uuendamist spetsiaalsete tööriistade ja seadmetega. Nende detailsete spetsifikatsioonide täitmine – sageli lühikese tarneajaga – tõestas veel kord Scania modulaarse süsteemi paindlikkust.

Scania sai tellimuse toetada Eesti kaitseväe ajaloolist moderniseerimist. Esimese 265 sõiduki tarned algasid 2024. aasta suvel Eesti ja Lätiga sõlmitud lepingu alusel, väärtuses 437 miljonit eurot.

Lepingu eesmärk on varustada Eestit ja Lätit kaitsesõidukitega seitsme aasta jooksul, tingituna Euroopa kõrgendatud turvalisusolukorrast. Tarned hõlmavad veokeid kauba- ja kaitseüksuste transpordiks, nagu vedukid, platvormveokid ning kraanade- ja konksliftidega veokid.

Scania Sweden sai Rootsi Kaitsevarustuse Ametilt (FMV) lähiajaloo suurima tellimuse. Tellimus hõlmab 475 raskeveokit, millele lisandub võimalus tellida veel 375 ühikut – need sõidukid mängivad keskset rolli Rootsi relvajõudude logistilise võimekuse ja üldise kaitsevõime tugevdamisel.

Lepingu alusel tarnib Scania järgmiste aastate jooksul kolme varianti veokeid: furgoon-, platvorm- ja konksliftveokeid. Rootsi sõjaväeüksused hakkavad neid sõidukeid kasutama kaupade, sõidukite ja muu olulise varustuse transportimiseks. See on Scania Rootsi suurim leping FMV-ga alates 1980ndatest aastatest. Tarned on kavandatud ajavahemikku 2025–2027.